— 56 —
jälle: mil kombel wõimalik oleks pool ratsul pool jalgsel wastu minna. Kes jõuaks siin kõiki tarkust ülesrääkida, mis seal üks ja teine ülewal nimetatud asja toimetuseks hääks kiitis, sest meie oleme juba enne mitmest tükist näinud, et Kilplastel hüwa nõuu puudust kuskil ei ole! Nemad püüawad päikese kiiresid koti ja hiire lõksuga kinni, kannawad maa sisse wajunud jutu mulla põhjast wälja, ja panewad jänesse wõrgud ahju suu ette, et soe wälja ei peaseks, lühidelt: neil on igas tükis enam nõuu kui muul rahwal. Kui nende asjatallitus igakord ettearwamisega kokku ei sünni, siis on see juhtumise süü, kuda mõni Wiru ja Harju mees seda iseenesest ütles, kes ka mõnekorra Kilplaste-sarnasel kombel kasu läks püüdma, ja hiljemine kahju üksi juhtumise süüks arwas. — Aga Kilplaste tarkus oli esimese tüki tallituseks nõnda mõtelnud: Meie ei taha ülem-isanda teretamist oodata, waid tahame juba kaugelt kübarad pääst wõtta, seni kui kogukonna pääwanem enese ja meie nimel auusat isandat wiisaka sõnaga saab teretama. Tema peab ütlema: „Auulik isand! olge terwe tulemast meid waesid waatama; meil on suur rõõm teid nähes.“ Selle peale, nõnda arwasiwad Kilplased, ei wõi Uppakallo isand muud ütelda, kui: „Jah, niisamati ka mul.“ Sünnib lugu nõnda, siis on wõit meie käes, ja ei ole kogukonna-pääwanemal pikemat wastust anda kui: „Meie tark on üks hull.“ Mul ja hull kõlksuwad Kalkuni ja maa-keeles palju kenamast kokku, kui mitme meie laulu-wärsside sõnasabad, mis tegijatel nii kenad näitawad, et neid ei üksnes endale rõõmuks üles ei kirjuta, waid trüki läbi weel teistele kuulutawad. Seal juures unustawad mehikesed, et meie Eesti keelel loodud komblika kõlksuwaid sõna-sabasid ei ole, waid laulu ilu ja kenadus üksnes ühesarnases kirja tähtedes ja mõtte wahetuses seisab, kuda wanad, praegu weel mõnes kohas rahwa suus elawad regewärsid tunnistawad. Tuleks küll sellepärast soowida, et meie sugust sündinud kirja-meheks astunud isandat natuke sügawamalt Eesti keele waimu püüaksiwad tundma õppida ja sest kütkest ennast peastaksiwad, mis wõera-maa rahwas mõne saja aasta eest eksides meie Maa keele ümber oliwad
