— 88 —
mata puutus üks wisatud kiwi selle Kilplase kukla, kelle hing ülekohut ei sallinud. Silmapilgul kargas ta hobuse seljast maha, ja palus teistmeest, kes tema kõrwas sõitis ja temast hää tükki pikem oli, temaga hobust wahetada. Mikspärast? küsis teine. „Kas sa näed“ kostis esimene, „minu hobune on natuke peru; praegu lõi jalaga tagast ülesse ja puutus rautud kabi mulle päha! Sa oled minust pikem, sinu päha ei saa ta jalg mitte ulatama.“
Kolmaskümnesüheksas peatükk.
Kuda üks Kilplane oma poja kooli wiis ja kuda asja lugu seal pikemalt käis.
Seepärast et nooruse põlwe hooletuse kaela ei tohi jätta, waid aegsaste otsekui üht noort puud peab paenutama ja õpetama: tahtis ka nimeline nõuukas Kilplane oma poega juba noorel põlwel lasta õppida. Ta wõttis poega kaasa, talutas teda oma käe kõrwas ühte naabri linna, kus üks kuulus kool oli, ja wiis seal poisikese koolmeistri ette. Koolmeister küsis: kas poeg juba kodu midagi õppinud? „Ei ole weel,“ kostis isa. Kui wana ta on? küsis koolmeister. „Ta on wast sügise kolmekümne aastaseks saanud,“ wastas isa. Wai on ta ju nii wana ja ei ole weel midagi õppinud? küsis imestades koolmeister. „Pergel seda teab,“ ütles isa, „miks üks noor inimene kolmekümne aastaga wõiks õppida? Ma olen nüüd juba kuuskümmend-wiis aastat ja kolm päewa wanaks saanud ja ei ole ka weel midagi õppinud.“ Nemad astusiwad nõnda jutustades kooli tuppa, kus koolmeister parajalt ühte poisikest oli sugenud, sest tema ütles: üks wana põlwe tark õpetab: löögita ei wõi inimese looma kaswatada! Seda sõna mööda oli temal witsakimp esimeseks abimeheks igapäew kooli toas. Ma tunnen mõnda Kilplaste naabri koolmeistri sarnast, kes täna niisamuti weel mõtlewad ja teewad, aga seda kogunist meelde ei tuleta, kuda armastus, pikkameeleline kannatus ja hoolega õpetamine palju paremad koolmeistri abimehed on. —
