Lehekülg:Kilplaste jutud ja teud Kreutzwald 1903.djvu/90

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 89 —

— Kilplane ütles: „Isand, teil on roosk praegu käes, sellepärast palun asja lühidelt toimetada, sest mul ei ole mitte kaua aega ootada. Palju õppimist ei ole minu poisile tarwis, kui ta aga niipalju oskab, kui teie ise, sest saaks küllalte. Ma tahan nüüd natuke sepale minna, ja hobusele ühe raua lasta alla lüüa, kui sealt tagasi tulen, siis peab mu poiss walmis olema; ja tahan teile töö waewa auusaste äratasuda, et wõite omale pühapäewal kannu õlut selle eest osta.“ „Ei, ei,“ hüüdis koolmeister, „nii rutust ei ole asja tallitamine mul mitte wõimalik. Kui ma seda aega ka kõige hoolega tarwitasin ja rammu poolt teie poega soeksin, siiski ei läheks asi meil toime.“ Seal wõttis isa oma pojukese jälle käe kõrwa ja wiis teda koju ema kaissu tagasi.



Neljaskümnes peatükk.

Kuda Kilplased ühe hiire-koera ostawad ja seeläbi hukatust oma kaela toowad.

Kilplastel ei olnud kassisi aga seda rohkem hiiri igaskohas, nõnda et leiba ja toidu wara neil kuskil nõnda warjul ei olnud, et terawa hammastega ja pikasabaga wõerad kallale ei oleks ulatanud. Mis nemad ial wanawaraks kuhugi kõrwale paniwad, seda õgisiwad hiirekesed nahka ehk närisiwad teutamal kombel ära; nemad ei wõinud kõiges tarkuses nende pisukeste waenlaste wastu nõuu leida, mis neid rööwlide käest oleks peastnud. Seal juhtus ükskord kogemata wõeras mees nende külasse, sest et temal tee Kilplast läbi käis; mehel oli üks kass käe warre peal, kui ta kõrtsi tuppa astus. Kõrtsmik küsis: mis elajas see pidi olema? Wõeras mees andis wastuseks: „See on üks hiire-koer.“ — Kilplas oliwad hiired karistamata nii julgeks läinud ja koduelajaks taltsinud, et nemad kartmata põrandal ja laua peal ümberjooksiwad. Sellepärast laskis wõeras mees kassi oma käe warrelt põrandale, kes hiiri sedamaid rooduma hakkas, nõnda et kõrtsmiku nähes lühikese ajaga ühe suure huniku hiiri oli maha murdnud, ja