Lehekülg:Kogutud teoksed I Liiv 1921.djvu/14

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

koerte haukumine talu talult mulle kõrvu. Hiljem silmasin ühte vankert enese taga, mis minust ühesuguses kauguses mõni sada sammu eemal hoidis. Vara kõrtsis einet võttes jõudis sõitja minu väljatulekul kõrtsi ukse ette. Nagu mäletan, oli see üks kreispolitsei teener, kübaral oli vist täht (Stern) otsa ees. Ma usun, et ta nüüd Alatskivile mulle järele tuli, sest veel Sookalduse mägedes võisin ma enese taga ühe kaugusel vankri raginat kuulda. Koerte kärin jäi ka alles minu kodu jõudmisel Kitselinna kohta peatama. Kitselinn on üks vaeste küla, minu vanemate kodust umbes kolmveerand versta eemal lõunaõhtu poole. Nüüd tuli kaunis tihti ümberkaudseid, aga ka tundmata inimesi, nagu kaupmehi jne., mu vanemate majasse, kõige rohkem vabadik-mehi, naisi ja sulaseid. Nende näod ja pilgud, milles ikka nagu iseäralist näha võis, olid ära kannatamata. Päris hädaks kasvas santide kari; õige rohkesti käis venelasi, naru- ja nahakaupmehi jne. Öösine kolin, koerte kärin kasvas ühtelugu. Sagedasti kartsin ma elu pärast. Õhk vanas madalas toas, pori hais ja liig soojus olid ära kannatamata. Jüripäeval 1893. sõitsin vennaga uuesti Tartusse. Seda käiku võiksin ma juba täieliseks nõiasokusõiduks või Bloksbergi mäe öö imeks lugeda, kui ta mitte nii südamesse torkav poleks olnud. Kodunt minnes oli juba esimesi kaja hääli vankri ratastes ja heintes tunda. Teel kadus see. Tee viimasel poolel sigines keegi tundmata mees meie lähedale, kes üle tee kraavi kaldal sõnalausumata meie kaasas kõndis. Tal olid pastlad ja talumehe riided. Tartu jõudes nägin, et hirm rahva