nud venna sarnane oli, lähen veidi edasi — näen, sääl mu lell — jälle pettus!
Midagi ei teadnud ma aimata.
Minu vend oli kolmandat korda abielusse heitnud. Üks mu venna koolikonnast inimestest. Vanemad Vene usku.
Minu vend oli küttinud. Enne tundmata. Naise vendadelt õpitud. Rentnik.
Ikka tumedamaks oli talvel mu elu muutunud. Ma kartsin lausa — kõnelesin sellest mitmele.
Kui kodu läksin, kui Tartu sõitsin käima — nägin juba shandarmisid kannul.
Kaebtus läks luhta.
Minu sõnad keerati ümber, kuulututi laste kaudu tagasi. Venna naine — pudrutas nagu magades kõnelda.
Värvituled akende taga.
Kanged värtnad olid vuramas. Viimaks, ei tea kust, helkis sõna „Kain“ välja. Aegapidi selgus. Mu vend oli, arvati, enne räägitud kirja pärast surnud. Tema oli kirja enne postiandmist ümber kirjutanud! See on ka tõde, see on teda hirmutanud.
Tema haigus, lühike, algas selsamal aja veerul, kui ma Virumaal kartma ja kahtlema lõin.
Mitte venna surmast ei tulnud mulle värtnad, vaid vend langes hirmusse ja surma minu pärast, teda ei võristatud tema, vaid minu pärast, siis mind tema pärast.
