Lehekülg:Kogutud teoksed I Liiv 1921.djvu/47

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Neid sõnu korrati nüüd ja näriti nende kallal. Aeg läks. Kui ma ükskord põueoda sarnase noa venna laua pääl nägin, seda tõesti põueodaks pidades ja piitsa kangasjalul, kui ma nuga nähes raskesti ehmatasin (mis mõtleb mõnikord raske mure alune enese kohta, enese eluväärtolemise kohta, et kas ta asjata ei ole!) siis piitsa nähes mul sõnad „ukas ja piits“ ette lõid, ühtlasi aga väike poisike, aastane kuue, kui ratta pääl kisendama hakkas: „Oi vaata, nuga ja piits, nuga ja piits!“ siis arvasin ma, ma olin ju liig palju väsinud… arvasin enese elu üle otsuse tehtud olevat ja ootasin lõpu toojaid.

Siis naerdi — naerdi nii kõlisevalt, et hing mul kärises…

Kas ma vahele olen jätnud? Oli akna tulenöör — silmapilkne, enne olnud, kui see nuga, või pärast?

Viirastus — võiks teid puupäid see ja teine võtta. Teil oleks vist viirastus, kui keegi rusikaga — virutaks.

Ma ei ole veel öelnud, et ma Tartust maale kolides ka vennale kõnelsin, et ma ehk kahtlustatud, vahitud võin olla.

Hää küll. Oli nuga varem või see „viirastus“. Kord luuletasin ma midagi. Tahtsin, õigem öelda. Võim või alatus, või mammon, kes tahab voorust ennast kummardama panna, et ta selle eest temale kõik annaks. Sina oled kerjaja, mina kuningas, kostab voorus.

Võib olla, sain ma sellel pilgul segatud, sest minule tuli ette, nagu oleksin ma halba asja kujutada tahtnud, ja ma viskasin lehe kõrvale. Tegin midagi teist mõtet tehtavaks.