Lehekülg:Kogutud teoksed I Liiv 1921.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Siis päev läbi — punane, sinine. Ühe akna taga, teise.

Hallutsinatsioon — minge, minge, teie näljase suust ärasööjad! Kiskuge enestele! Võtke. Saage sellega täis!

Kui ma sellesama päeva õhtu magama heidan, või teine õhtu, olen ma kui murtud hein. Neli päeva ju söögita, joon palju vett. Viimaks on keegi veel sellegi sisse sülitanud!

Et ma joomise jätaks.

Nõnda talu arstid, aitajad.

Ma olen pikali, hoigan. Kui ma teine päev välja lähen, hoiatatakse metsast vastu.

Nõnda talumatsid! Pilkab, et eest ära saaksin. Vahest aga: paras, paras!

Kui ma siis õhtul enne Jüripäeva magama heidan — külmale, niiskele põrandale muidugi, olgugi, et kott all, olen ma kui murtud. Kella tiksumine on hirmus. Tuleb meelde Allan Poe kole inkvisiitori trikkel-kirves.

Kui ma siis öösel vennaga linna hakkan tulema ja vend tuld latri süütab — lööb veripunane leek vastu latrit.

Mul ei ole jõudu, arusaamist.

Ei ole märkamist…

Vist „ah!“ kõlab tema suust, mul ei ole märkamist…

Tiku toosi oli ta enese sängi eest võtnud, ahju äärelt, vist ei teadnud ta ka ise, mis ta võtnud, „ah!“ — mul ei ole märkamist…

Ja kui ta linnas mulle soovib tohtri juurde minna, mina aga mõtlen, kas see punase tule ja kas see kinnivõtjate vastu aitab, vaatab vend maha…