Miks —?
Ja see’p see oligi asja koledam külg.
Aga kust tuli nii hirmus kartus nii äkitselt?
Vennanaise segastest sõnadest ja olekust enne seda — kõik lõi äkitselt valgeks.
Kas oli ta enne seda kõnelnud: „Oh mu tütreke?!“
Küll.
Ja — kui sureja ehk kui kaval voodis, kes ei — häbene!
Säält see kole valgus ja hirm. Oli ju muidugi kartusi enne olnud — need ei oleks mind iial ehmatada jõudnud. Kui ka ei tea, mis halba tulemas, inimene õigel teel ei karda.
Metsavahtide valv oli ka just enne Tartu sõitu olnud. Siis ehmatas üks „Oleviku“ kiri, lehes. Neil ei oleks mõju olnud koduses selges elus. Kuid kas ta oli selge?
Kirjutasin jutu „Nõia tütar,“ lugesin tükati ette.
Ei ilma, ilmset põhjuseks — oli naine ometi hirmus vaevelnud: Mind teotab, kirjeldab!
Peipsi ümbruse asi!
Hoidku küll.
Säält mulle: „mu tütreke“ ja voodiesine ja säält mulle surm südame!
Ja nüüd: linnas on süüdlased.
Linnas on vast laimajad, ise hädasolejad laimatud — mis ju meil vahest ei ole kannatada — linnas võib vaenlane olla — aga mitte õnnetus. See oli kodus. Mitte hirmutus.
Rudi siis.
Aga ruditi. Last ruditi, et ta kisendaks, ruditi, et mina kardaks. Seda oli kui vaja.
57
