Ja — eks vast minugi väsimus olnud Eesti väsimus.
Linnuke laulab kosutavas suve õhus — laulik laulikust kaasa veetud.
Ja Eesti väsimus — kas see ei olnud tükk Eestist — ühe kehaline nõrkus ja teise, Gr., Eesti häbematus. Sest A. Gr. ehitas maja ja mina kirjutasin lehte. Mees käis ise laksutades ustest, kui koju tuli. Mis tal on? Ütlen koha üles — küll ta keelab, tõstab palka. Ei, lahkumine tahetud.
Lähen.
Lähen mures koju, Johannes Scherri Euroopa kirjanduse ajalugu põues. Lagunud isatalu vastas.
Viskan vaimustuses tähenduse ajalehte asja üle, mis laita kuulu järgi kohaseks pidasin. Lagunus ja varatus nõuavad.
Kiri oli kare, rentniku seisupaik oma ärasalgamisele avatlev. Gr-ist mahajäetud, omastest salatud, luuletasin ma oma halli luulet!…
Kes rohkem nõuab — laulgu!
Välised mõjud mängisid kaasa väsinud stiilile, hallile koolile. Aeg vormib mehi.
Aga ei üksi Eesti väsimus ei olnud sentimentaalse selgrootuse põhi — oli Eesti kunstioskamatus, hällis virisev romaan ja lüürika.
Oli aga ka midagi kui moodsat, tahtis seda olla. Troostituse esitus ei tunginud aga kusagile arusaamiseni, võimiseni, läbi. Ta tahtis aeg olla, aga ei olnud seda.
Ei olnud mina ta põhi, kui vast kaasmõju maha arvame, ka mitte.
69
