TUHVLID.
Armas Mari!
Mõne aja eest näitasid mulle üht tuhvlipaari, mis sa enese mehele olid kudunud. Nagu mäletad, olid need väga minu meele järele. Kui sa nii hää oleksid ja selle eeskuju ka mulle saadaksid? Ole terve saatmast, ütlen ma juba ette ära. Mis mina sarnaste asjadega teen? Oi, kuidas ma juba ette ära näen, missuguse imestava näo sa teed. Aga nagu sa tead, et ma saladusi pidada ei või, siis ütlen kohe ära, mis teen. Minul on nende mõeldud tuhvlitega niisamasugune armas kohus täita, kui sinul omadega. Sa imestad veel rohkem! Eks? Olgu siis veel selgemini: ma tahan neid ühele mehele kinkida. Mis sa nüüd ütled? See mees ei ole mitte võõras, ta on minu enese mees! Eks ole tõsi, sa unustad suugi lahti. Aga ma olen liiga kaugele läinud, see mees ei ole mitte minu mees, aga temast saab minu mees, praegu on ta aga veel minu peigmees. Kas see ei ole sulle küll ime, et mina, väike tormpääke, nagu te ikka ütlesite, ka mehele lähen, kes ma ikka teisi ja ka sind selle „rumaluse“ eest olin pilganud. Ma nimetasin meheleminekut rumaluseks, et mulle aru-
132
