tagi. Tema koon on palju lühem ja saba ei ole olemaski.
— Mis teie soovide järelduse järje tagajärg on, mu härra? küsib ta — taevakene, kaunis eesti keele moodi kõlavas keeles.
— Tahan habet lasta ajada.
— Ah habet maha võtta, noa ja käe, see on raua ja käe abinõude liikumise seaduse teel?
— Jah, sellel teel, vastan mina ruttu.
— Tavalikult kõik habe maha võtta? küsis marslane.
— Tavalikult kõik, vastan mina ja imestan isegi, kuidas ma selle maa keele nii ruttu selgeks sain.
Vagune kartlik loomakene on varsti mu lõua paljaks teinud ja minul väriseb ihu tulevase sabaristimise pärast.
— Mis veel soovite, mu härra? küsib karvavõtja.
— Tahan ka üht saba tellida.
— Saba?!
— Saba neh.
— Saba tõesti?!
— Nojah, siinpool on ju see mood.
— Vabandage, mu härra, vastab kunstnik häbelikult, mina olen erapooletu!
— Kas siis saba mõni erakonna märk on?
— Mu härra, kust teie olete?
Ütlesin, et ma otseteed Saksamaalt tulen.
— Nojah, teie maakeralased arvate, saba on saba. Saba on meie juures kõik, või ei midagi. Mina olen erapooletu ja seega ei sabakunstnik ega sabakondlane.
— Aga mulle on saba iga hinna eest tarvis, mis siin, nagu näha, passi asemel on.
29
