— Hädaabi saba! vastasin ma, et aga ühte nimetada. Higi jooksis otsa eest.
Aga kohe toodi üks saba nähtavale.
— Teie sabakandmise lubatäht?
— Pärgel võtku, kas ka siin lubatähte tarvis on?
— Mu — mu härra, — kes te olete, — mis te käite, — mis te otsite, — kas, — kus?
Hing kippus sabaseadjal kinni jääma.
— Ja kas siis teil ei olegi lubatähte?
— Ei.
— Siduge, mässige!…
Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsiooni-leksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.
— Kust raamatupoest ma leksikoni saan?
Marslane vahtis pärani silmil mu otsa.
— Leksikoni ühisus elab Viu-Vau uulitsas nr. 500.
— Sõnaraamat elab — teie tahtsite ütelda, sõnaraamatut saab osta — kogelesin ma hirmuga.
— Osta? Teie tahate inimesi osta?
— Vabandage, mina ütlesin sõnaraamatut osta või vaadata.
— Aga mu härra, kes meist pääst hull on, teie või mina? Teie sõidate sõnaraamatu ühisusse ja küsite, mis tarvis.
— Halastage, mina sõita raamatusse…
Siin lõi marslane enesele otsa ette ja saladuse sõlm nähti tal käes olevat.
31
