jutt, et see Saaremaalt pärit olla. Pääle hirmsa Põhja sõja olnud suures Alatskivi vallas ainult kolm talupoega. Nad olnud aga, et mõisast härrased ära kadunud, päratu rikkad. Härrased tulnud, mõistagi, jälle mõisasse ja et rahvast vähe, lastud Saaremaalt 150 perekonda tuua. Muidugi oli siis pärisorjuse aeg. Kas jutt mõnest tõsisest allikast keenud või mitte, ei tea ma tõendada.
Ja nüüd — see palju piinatud uue aja sõna, see — vaimuelu! Oh, kas pean nüüd jälle ilmast juttu tegema? Kullakesed, või see vaim nii sile on nagu hoolsa perenaise nuumpõrsas, või vaimuvomm andeks antav nagu mõni pai tegemine. Kodavere ja — vaimuelu? Ei ole kaua aega tagasi, kui ajalehes karjuti, et Kodaverest nagu Naatsaretist midagi hääd ei võida tulla. Võib. Mina tõendan seda!
Anna siis tõendused! Annan. Välimist haridust, mida kurguaugust, see on särgi kaelusest pääle kuni jalavarvasteni silmadega mõõdetakse — nagu üks osa inimesi seda teha armastab — Kodaveres ei ole. Selles natsareenlastel õigus. Kirikus näed harukorral pääle köstri haritud moodi riides inimest ja siis nimelt võõrast. Aga seespidine ei ole nii kare. Poisslaste ja tütarlaste koolid on olemas. „Ristirahva Pühap. Lehes“ kirjutati umbes 10 aasta eest, et Kodaverest — ei mäleta mitme aasta jooksul — 30 kooliõpetajat üksi Eestimaale välja läinud. Üks tõendus. Kui su kõrvakuulmine liiga õrn ei ole, võid kihelkonnas neli mängukoori kuulda — kui see uue aja mõõdupuu midagi maksab, teine tõendus. Näitemängud-müügid, raamatukogud arvamata — selle
44
