Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Petruška pillardilaual üle löönud, mis ta viimati Petseri teel näinud ja muud. Jutt hakkab kenaks minema, aga sääl karjub Vanja jälle kui ratta pääl: „Papa, tõmba jänes välja!“ — „Jänes sul nina all,“ vastab hüütav õngitseja talutaat, võtab piibu suust ja sülitab. No viimaks ometi jõuab laev päris tõesti selsamal päeval Liivaninale, mil ta Tartust välja tuli, kuna mu seltsiline enne enese masina sädemetest kui sõelapõhi aukusid täis oli põletanud. Laev oli „sadamas“. Nüüd oli aga köietantsija osavust vaja, et 30 kuni 40 sammu pikka kahe- või ühelaualist silda mööda maale saada ja sääl kõrvuni porri vajuda. Olime ometi vibutajatest laudadest, kui ka märjalt, üle vaarunud, porist välja roninud ja mäda Peipsi kallast mööda viimaks pehme armsa liiva sisse jõudnud, ja saame esimese õiglase kodaverelasega kokku, tuleb uus Hiiobi sõnum: Kolm nuhtlust on kõige Kodavere rajade pääle pandud, pahemad kui Egiptuse omad: leetrid, kurgutõbi, „vene haigus“ — vali, missugust surma süda kutsub! Vene haiguseks nimetatakse siin influentsat, mõni ütleb ka paljalt „pluntsa“. Tõved olla nii kurjad olnud, et viis leerilast, kes nelipühil koguduse sekka pidi vastu võetama, umbes nädala jooksul ära olla surnud. Pärast nägime surnuaial uutest haudadest, et siin kihelkonnas haigused tõesti suurt laastamistööd on teinud. Edasi minnes nägime vaeseid rukkipõldusid, üksi mõisate põldudel kohati häid. Kodavere renditalupoegade elu ega nende „härrasid“ ei ole paremaks ega pahemaks nimetada kui teisteski kohtades, üleüldiselt ütelda on aga rahvas vaesem kui mujal, iseäranis kui lõuna-


48