jahiriistu pestes? Nii kalgi südamega võite teie veel 19. aastasajal olla! Ja rumalad ka veel. Talupojale ei ole ükski asi nii armas, kui see, et ta suurt jahiseltsi oma rukkiorastel näeb, ja seda õnne lubate neile jumalamuidu ega nõua selle eest nende käest mitte maksugi! Kes seda enne on kuulnud?
Ehk miks te üleüldse jooksetegi ka. Kes teile andis luba joosta? Kui te seda lusti pärast teete, on iseasi, aga kui te sellega enda elu tahate hoida, siis on see jäneslik rumalus. Iseenesest mõista, kuulide pärast võiksite te küll magusasti magama heita, kui ratsanikke näete, aga need koerapoisid, need hurdad paraku, need hobused, küll kümned, küll sajad, rääkimata jalarahvast, need kõik tulevad teid tabama, ahingitega ja õnglasoontega, pidu, lusti ja tralliga. Ning teie peate talupoja välja selle au vääriliseks, et sinna lustil kepsu lööma lähete ja näitama, kuidas te ennast kinni lasete võtta. Ptüi, rumalust!
Siiski ei või üksikute jäneste pärast ka mitte tervet jäneslat hukka mõista. Üksikute patud ei ole veel terve rahva patud. See, mis epistliks asja annud, seda on teie peipsiäärsed kõrvakandjad suguvennad teinud. Nemad olid nädala kahe eest nii valju südamega, et terve jahimasti talumeeste laotatud lina sisse, hernesse ja rukkiorase põldudele viisid. Ja kuidas sa ratsutad nüüd hernes või mäda põllu pääl? Iga hää jänes saab aru, et see raske, puhas võimatu on. Kuidas peavad vaesed inimesed meid niisugustest kohtadest kätte saama? Ka säälsed inimesed ei või seda õieti, ehk nad küll meile meie lugupidamise pärast sinnagi
51
