Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/54

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

KRANTSI JA TUKSI KIRJAD.

KRANTS TUKSILE.
32. koerapäeval 1900.

Armas Tuks! Täna on mu süda õige kurb sees, kallis sõber ja tädipoeg. Sa ehk tunned seda meie majaproua sülekoera Dianat, kellel kollane-valge lapiline selg ja punased kõrvad on, ma arvan, et Sa teda minu viimasest kirjast saadik tunned. Nagu ma juba Sulle siis kirjutasin, on see poisikene — see sõna ajab alati ta südame täis, sest ta ei salli seda hää meelega, et ta väike on — selle pääle väga uhke, et ta armulise proua süles istub, kooki sööb ja patjadel magab. Kui ta vahest hoovis minule vastu juhtub tulema, siis ei teretagi ta mind, ei, mitte ei vaata otsagi. No hää küll. Täna hommiku tuleb ta minu juurde, pühib taskurätikuga silmi ja räägib mulle ühte lugu, mis meile koertele väga valus on kuulda. Sa tead, et ta oma emanda süles istudes mõndagi asja kuuleb, mis isand vahel räägib, — Sa tead, et minu peremees nii mõnestki asjast kõige enne teab. Asi on nimelt nii: Meid koeri tahetavat pääraha alla panna. See ei puutuks nüüd meile suurt ühtegi, sest meie kassad on tühjad,


53