kust midagi võtta ei ole, aga meie peremehed? Sa jumalukene! Nüüdki saime sagedasti söökide asemel löökisid, mis saab siis veel edaspidi. Vaesemad ajavad meid maksu pärast minema, uulitsale, ja sääl kipuvad „koerapüüdjad“ meile naha pääle. Kui meid kätte saadakse, pannakse kolmeks päevaks vee ja leiva pääle istuma. Ja kui meie peremehed meid säält otsima ei tule, siis laseb meid linnavalitsus oma kuluga armu pärast surnuks. Aga see ei ole veel kõik. Meie suguseltsist on viimasel ajal mitmed mopsid, õue- kui ka jahikoerad hulluks läinud, sellepärast hoitakse meid ahelates või pannakse päitsed pähe. Mõlemate otsuste vastu andsin ma viimasel koosolekul oma hääle, aga häälteenamus oli minu vastu. Ah, see seadus on üks valus löök meie koerasoole. Sõge! Lase oma nina ära rautada, või mine ahela otsa! Väike Diana, kes oma kreeka nime pääle iseäranis uhke oli, nutab aina, sest ka temasse hellitatud loomakesesse puutub see seadus. Tema silmist langesid valusad koerapisarad. Aga ei, kõik ei ole veel kadunud. Ma kirjutan täna ka teistele tädi- ja onupoegadele, kutsume kõik kokku ja teeme palvekirja, et seadus maha jääks. Meie naabri Piitsu on osav sikedar, temal laseme palvekirja kirjutada — julgust! Kui ka süda valutab — käpp südame pääle ja kannatust. — Nõnda siis, tädipoeg, on asjad. Kirjuta mulle kohe!
P. S. Tänase kirja saadan sõbra Muriga Sulle kätte, sest et Koodi-kogukonna post just mitte korras ei ole.
54
