Lehekülg:Kogutud teosed V–VI Liiv 1935.djvu/57

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ma päästetud. Nii oli minu lugu. — Kui Sa mulle veel kirjutad, siis kirjuta aadress: Tuks Tuulissabale pr. Riiumägi, sest ma elan nüüd sääl.

Sinu tädipoeg Tuks.



KRANTS TUKSILE.
Piitsu sündimisepäeval kell 13 h.

Ilmas on ka truid südameid, kallis Tuks. Eile tuleb tõistre Hektor — siin linnas on kõigil saksa nimed — minu juurde ja ütleb: „Auhh, auhh, anna, anna!“ Ma küsin: mida? Ta vaene on näljas, nagu ta mulle seletab. Tema peremees, luuletaja ja kirjanik — „Raudtee laulik“, „Teatri laulik“, „Rahva laulik“, „Tasku laulik“, „Püksitasku laulik“ ja „Morandiini Marietta“ jne. on kõik tema peremehe tööd —, see tema peremees ei anna talle ka kunagi õieti süüa. Mina lõikan talle oma kannikast paar pala, mis ta isuga ära sööb ja selle eest mulle parem sõber olla lubab — ta õpetas mulle eile luulejalgade ja sõnasilpide tundmist. Nüüd käib tema käsi juba paremini, sest üks härra on tema peremehe käest Piitsu tulevaks sündimisepäevaks pidulaulu tellinud ja hästi maksa lubanud, mispärast ka tema peremees sellepääle võlgu on võtnud. Hektoriga oleme paremad sõbrad. Tema loeb mulle oma laulusid ette ja mina haugun temale omasid — teadagi, et minu omad veel värsimõõdu poolest vigased on. Hektor oli ka tubli juhtkirja „ühendusest“ kirjutanud ja selles on väga selgesti näha, kuidas kümnekesi ühte konti võib närida, ilma


56