aitama läheb, ime küll, et ka vees surma võib saada — vesi kohab ju nii armsasti! Aga hiljem, kui ta enam märkama hakkas, ei olnud temale see mitte enam ime küll, et ka teist aidates võib hädasse saada, et ka vees võib surra. Elu oli tõsisem, tema tundja nüüd noor neiu. Mis sääl imet, kui ühel õhtul seesama meri ilusa noormehe oma kukil randa kandis ja temaga jutule laskis juhtuda? Noormees oli lahke ja aupaklik, ütles enese Soomest sõudvat, kus ta suguvendade laulupidu kaemas käinud, ütles enese siit linna minevat, kus ta kooliõpetaja olevat: see kõik ei olnud haruldane ega ime asi. Ei olnud seegi suurem ime, et noormees oma siiakäikusid tihti kordas, vist ilusa maakoha pärast, nagu ta ise oli ütelnud. Kas ta käis Soome laulupidudele, või oli mere õhk terve, või käis ta kuhugi mere veele, lühidalt: ta käis tihti siia. Mis sääl siis ime, kui teine teise südame häädust ja ilu, teine teise haridust ja mehisust salajalt austama õppis ja kui see salajane austamine viimati vastamisi avalikult sai avaldatud — mahedus ja mehisus kõlavad ju nii muusikaliselt kokku. Paberist lillesid ega igavesti kulunud armastussalmisid, mida ka paraku köökideski vaevatakse, ei tarvitanud nad enda armastust avaldades mitte, nad olid hoopis lihtsamini sellega korda saanud.
Aga kõik päevad ei läinud nii lõbusalt. Tema armas emakene suri ja lõi sellega tütre südamesse valutava haava. Oh kuidas muutus nüüd iga asi karedaks ja valjuks! Kõik ilu oli tema silmist siit rannast korraga kustunud, süda igatses kaugele maailma. Liivakingud kaldal
75
