109
ta nukralt naeratades. „Ja seda inimest nimetati linna pöörasemaks kitsipungaks!“
„Mina pidasin teda salajoodikuks,“ tähendas Birjusin.
„Tema jõigi salamahti, aga wäga harwa, kui ta magada ei saanud ja kollisid nägi.“
„Tema nägi kollisid?“
„Jah, nagu kõik üksikud inimesed, kui nende ergud põrutatud on. Kõik suured unistajad, waimude nägijad ja imetegijad oliwad poissmehed ja üksiklased. Onu rääkis mulle sel õhtul nii palju oma wiirastustest, et ma ise wiirastust arwasin nägewat, kui Timm akna taga seisis.“
Kaugemal otsimisel puutus Jostsonile poolelt lahti kärisenud raamatuleht näppu. Ta tahtis tühja asja tähelepanemata ära wisata, kui ta silm wiienda käsu sõnade pääle langes. Edasi lugedes märkas ta, et temale poolik katekismuse leht kätte oli sattunud.
Ta näitas leidust Birjusinile, üteldes: „Sel päält näha hoopis tähtsuseta paberitükil wõib meie asja kohta wahest määratu tähendus olla. Onu juures pole ma katekismust iialgi näinud, aga mul tuli praegu meelde, kuda Timm selle pärast nurises, et tema ligi kahekümne-aastases wanaduses ennast weel leeriõpetusele pidada ette walmistama. Hoia seda lehte puutumata — wõib olla, et mujalt raamatu leiame, kus teine lehepool weel alles on.“
„Inimene, sina oled ju salapolitsistiks loodud!“ hüüdis Birjusin täis imestust, kuna ta wäärtpaberite nimekirja ja katekismuse lehe tüki hellasti oma taskuraamatu lehtede wahele peitis. „See pudrupää Kroy tahtis sind kohe puuri pista, aga ilma sinu imeliku mälestuse ja mõtteterawuseta poleks meie õigest mõrtsukast wist midagi kuulda saanud. Kust sa selle tarkuse oled wõtnud?“
„Elu õpetab mõndagi tähele panema,“ wastas Jostson.
„Siis peaks herra Kroy palju terawam tähelepanija olema, sest tema on sinust kauemini elanud… Aga lähme nüüd — mind waewab himu, musjö Timmiga lähemat tutwust teha. Esiotsa tunnen ainult tema huwitawat nägu ja tean, et ta paaril korral istunud on.“
