12
dada. „Tema loomapääde arw ulatas kümnetuhandetesse ja maad oli tal rohkem kui meie suuremal majoraadil.“
„Ma mõistan,“ ütles wana parun, „ja nüüd olete muidugi suure wasekaewanduse omanik, trusti liige ja tulewane presidendi-ameti kandidat — eks ole tõsi?“
„Mis ma olen, seda ma juba ütlesin, mis tulewik toob, seda ei wõi ma teada,“ wastas ameriklane külmawereliselt. „Meie ärikeel on luulewaene, meie ei kaunista oma leiwateenistust nimedega, mis ametist ilusamad on. Europa suurpõllumehed ja loomakaswatajad nimetawad endid ka weel rüütliteks, krahwideks ja würstideks; meie anname asjale ühe nime ja sellest on küll.“
Nüüd lendas ka wana paruni näo üle wari, kuna Jostsoni wesihallid silmad täit ilmasüütust, elurõõmu ja rahulolemist wastastikuse seisupaiga selgituse pärast ilmutasiwad. Piinlikku waikust, mis tema wiimsed sõnad sünnitasiwad, ei näidanud ta tähelegi panewat. Pastor trummis sõrmedega laua pihta, tema tütred piilusiwad salahirmuga kohmetanud paruniproua poole, noor tohter kortsutas paruni eeskujul wiisakalt kulmu, ehk ta küll wahest niisama kui proua Steward salarõõmu selle jämeda ameriklase üle tundis. Paruness Elise tõmbas oma endise kooliõe, preili Stewardi pää oma suu juurde ja sosistas: „Paras papale, kes kässib karu narrida? Aga see karu hakkab mind huwitama.“
Preili Steward raputas oma kunstlikult kräsutatud titepääd. Kuda wõis see lakkumata karu jumaliku Benno kõrwal kedagi naesterahwast huwitada?
Benno ei kaodanud oma hääd tuju. Tema oli esimene, kes waikust murdis:
„Kas tead ka, papa, et herra Jostson suur kütt on, kelle eest meie oma jänese- ja põdrajahtidega nurka pugeda wõime?“
Parun Stern-Himmelshausen mõistis oma poja näpunäidet ja tuletas sedamaid meelde, et wiisakus külalise wastu rüütlisugu mehe esimene kohus on.
„Soo?“ ütles ta kähku pääd tõstes ja ennast wäikese naksuga wägiwaldselt tusast wälja raputades. „Siis tunnete muidugi ka karujahti?“
