127
„Suu koomale!“ kärgatas Timm ja wirutas rusikaga laua pihta, et pudelid tantsima hakkasiwad. „Ma olen juhm, et sinusugustega oma raha läbi löön, mis kerge waewaga kätte saadud pole. Rumal siga olen ma, muud midagi… Kas juua weel on? Lakkuge, lapsed, ja jätke mind rahule, ma tahan magada.“
Ta tabas lähema pudeli pihku ja rüüpas mehiselt. Siis laskis ta oma raske pää laua pääle wajuda ja jäi norskama.
Pisut hiljemalt kutsus trahteri teenija Timmi seltsilised tasakesti wälja, üteldes, et keegi neid oodata. Nad läksiwad ja ei tulnud enam tagasi. Nende asemel astus Jostson tuppa. Tasahiljukesti istus ta Timmi kõrwa ja pani käe tema õla pääle. Uinuja ei ärganud ja Jostson pidi teda tugewasti raputama, enne kui ta pää urisedes üles tõstis. Tal näitas himu olewat, rahurikkujat wastutusele wõtta, aga wõõrast nägu nähes ajas ta silmad laiali ja küsis imestades: „Kes sa oled?“
„Wana tuttaw,“ oli lahke wastus.
„Sinu nägu olen ma näinud,“ pomises Timm, „aga pagan wõtku mind, kui ma mäletan, kus ja millal see oli.“
„Küllap tuletad meelde, kui kauemini juttu ajame.“
„Ükspuhas — wahest olen sind unes näinud. Mu pää on segane… Kuhu mu selts kadus?“
„Need läksiwad metsa päid lahutama.“
„Ja minu jätsiwad siia üksipäini tukkuma — küll ma neile näitan! Lipaku pääle, küllap mina seltsi leian. Kui sa tubli poiss oled, siis tõmba nahk minu kulu pääle täis ja püüa selle eest mu tuju parandada. Pärast sõidame üheskoos linna. Ma tahan ka kord jälle oma woodis magada. See igawene lakkumine ajab mulle tüdimuse pääle, aga rahu ma ei saa — ei tea, mis kuri waim mind taga kihutab…. Joogem, poisid, kuna weel juua on.“
Timm kallas enesele ja kutsumata wõõrale sisse ja tühendas ise mõned klaasid järgemööda, ilma et ta sõna oleks lausunud. Kui ta klaasi tõstis, tuliwad mõned sügawad kriimud tema parema käe selja pääl selgesti nähtawale. Jostson silmitses niisama waikselt seltsimehe
