Lehekülg:Kollid Bornhöhe 1903.djvu/137

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

137

„Helenel on õigus,“ kiitis meister. „Kõik suured mehed on selle läbi suureks saanud, et nad juhtumisi õieti tarwitada mõistsiwad. Inimese anded ei ole ju ka muud kui juhtumise asjad… Teie, herra Jostson, ei nõua wist mitte, et ma Teid suureks meheks peaksin tunnistama, aga Teist on juba midagi saanud ja wõib weel rohkem saada. Seda imelikum on, et Teie ennast, nagu ma kuulen, ikka weel lihtlabaseks eestlaseks peate tunnistama.“

„Kelleks siis muidu?“ imestas Jostson.

„Teie keelest ei wõiks keegi arwata, ei Teie mitte sündinud sakslane ei ole.“

„Aga mina ise ei wõi aru saada, miks ma ennast terwest elust walega peaksin läbi aitama?“

Meister Pohlig punastas teadmata põhjuse pärast.

„Walest ei wõi juttugi olla, kui inimene ennast selle rahwa liikmeks peab, kelle keeles ta mõtleb ja kõneleb,“ ütles ta maha waadates. „Meil on siin linnas palju inimesi, kes Eesti wanematest sündinud, oma keele ja hariduse poolest aga sakslased on — ja täie õigusega. Nõnda nimetatud nooreestlaste ajalehed, kuhu mina wahel nalja pärast sisse waatan, sõimawad neid inimesi kadakasaksteks ja äraandjateks, aga nende sõimulehtede kirjutajad ei tea wist isegi, mis nad tahawad. Mis peab waene kadakasaks siis tegema? Peab ta ennast kõigest, mis tal lapsest saadik armas ja harjunud oli, lahti ütlema, inimesesoo üleüldised idealid maha matma, maailmakeele asemel mõne kirjanduseta Soome murraku ainsale tarwitusele wõtma, kõik sidemed haritud maailmaga katki kiskuma ja omale talurahwa keskelt hoopis uut tutwuskonda otsima? Tule Jumal appi! Kas siis Teie ka meid… see on: meie Saksa seltskonda ja selle poole hoidjaid eestlasi hukka mõistab?“

„Ei, sest see oleks üksikute inimeste hukkamõistmine terwe rahwa ajalooliste elutingimiste pärast,“ wastas Jostson tõsiselt. „Niisama wähe wõin ma aga auusameelelist ajakirjanikku hukka mõista, kui ta, oma rahwa mudasse sõtkutud iseteadwust tõsta püüdes, wõitluse palawikus wastasele liiga teeb. Ja kui mõni wähem haritud eestlane kõiki saksu ja kadakasaksu lihtsalt maa põhja wannub, siis pole see sugugi ime — teda on wist küllalt äritatud… Mina ise pole palju parem kui kadakasaks, sest ma olen