56
plaanilikult, kui õige kunstnik, kus juures ta iga toidu hääd ja halwad küljed imekspandawa asjatundmisega ära seletas. Ta algas heeringast ja wõttis järk järgult ikka peenemad suupisted käsile, kuni magusasti lõhnaw anepraad tema tänast õhtusööki krooniwalt lõpetas. Iga kolme suutäie kohta tuli wäike naps, ühtegi toiduainet, mis laual oli, ei jätnud meister katsumata, ja igal wahetusel pühkis ta noa ja kahwli, mida inimese pääle paraku rohkem kui üks paar olemas ei olnud, kõige suurema hoolega puhtaks, et mitte ühe toidu maik teise oma ei segaks. Paremat toidukraami käis Pohlig ikka ise ostmas, sest et ta wäljawaliku asjus kedagi teist ei usaldanud. Turul ja poodides tunti teda kui terawa nina ja keelega wigadenuuskijat.
„Teie olete wist suure osa oma eluajast maitsekunstile pühendanud,“ ütles Benno, kui Pohlig temale peenikese wahe pika ja laia pääga kilude wahel ära oli seletanud.
„Olen küll,“ wastas Pohlig uhkusega. „Kui inimene oma elu maitsta tahab, peab ta seda põhjalikult maitsma õppima, muidu on ta kui pime paradiisis. Elu on ikka ilus, kui meie oma kallimat Jumala andi — oma himusid — hää tahtmisega täidame. Minule on Looja peenetundelise kurgulae kinkinud. Ma ei ole seda kallist annet mitte känguda lasknud, waid tänulikult harjutanud, ja tunnen nüüd iga hää suutäie juures tõelist rõõmu. Õnnetundmus on ju igal inimesel pääasi ja mina olen täiesti õnnelik, kui mulle toit hästi maitseb. On see patt? Ei, see on õige elukunst… Aga Teie ei söö täna midagi, paruni herra. Mis Teil wiga on?“
„Ei midagi… Ma olen Teie elutarkuse auustaja ja ise suur maitsekunstnik, mitte ainult kurgulaega, waid kõigi meeltega. Ma armastan kõike, mis ilus, magus ja kallis on, ja olen niisama kui Teie täiesti õnnelik, kui oma külgeloodud himusid täita wõin. Aga seda hirmsamalt kujutan ma enesele aega ette, mil ma neid mitte enam täita ei suuda.“
„Teie olete noor ja juba sarnased mõtted pääs? Waadake mind — ma olen wana, aga olete Teie mind
