72
Benno ja Jostson läksiwad üheskoos wälja. Helene heitis pilgu magamisekambri waheriide taha. Sääl lamas Luise kummuli woodi pääl ja nuuksus ilma häält tegemata.
„Mis sul wiga on?“ küsis Helene.
Luise tõrjus teda käega enesest eemale, kuid Helene ei taganenud mitte, waid tõstis õe pää õrnalt üles ja waatas murelikult tema punaseks nutetud silmi.
„Lapsuke, lapsuke, mis pean ma sinuga tegema?“
„Ma pole kellegi lapsuke,“ sortsas Luise silmi kuiwatades. „Ma olen seitseteistkümmend aastat wana — kas minu küljes siis pääle tööwirkuse midagi kiita pole?“
„Sa oled ju tõesti wirk.“
„Sina oled wirgem — miks tema sind sellepärast ei kiida?“
„Mina ei lasegi ennast kiita.“
„Aga ta kiidab ometi, kui mitte sõnadega, siis silmadega. Ta näeb ainult sind, ikka sind ja jälle sind.“
„Pole tõsi. Aga kuigi lugu nii oleks, miks see sind siis kurwastab?“
„Jäta mind rahule! Kes ütleb, et ma kurb olen? Tühi tuju — muud midagi.“
Luise kargas krapsti üles ja lippas ülearu lustilikult trallitades saali.
✻
Benno ja Jostson ei kõndinud kuigi kaua koos. Waewalt oliwad nad õuewärawast wäljas, kui Jostson küsis: „Kuhu poole Teie lähete?“
„Paremale poole,“ wastas Benno.
„Ja mina pahemale poole,“ ütles Jostson.
„Jumalaga.“
„Jumalaga.“
6.
Parun Stern-Himmelshauseni korteris wältas juba mitmet päewa harjumata, rõhuw waikus.
Ühel hommikul, kui paruniproua ja paruness Elise juba kohwilauast üles tõusnud ja söömatoale selja pööranud oliwad, jäi wana parun weel paberossi suitsetades istuma,
