Lehekülg:Krati-raamat Eisen 1895.djvu/24

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 23 —

kida [1], et Noarootsi endine köster Hallmann Paslepa kõrtsist korra koju minnes kratiga kokku saanud, kes talle mehe näol wasta tulnud, kaks kinnast wilja täis seljas. Köster küsima: „Miks nii wähä wilja wead?“ Kratt wasta: „Ma ei taha enam krati nime kanda, kui ma rohkem ei jõua wedada!“ Wisanud kindad seljast maha, kohe olnud kaks wilja kotti asemel. Ise aga hakanud köstrit nii kangesti peksma, et köstri hing tahtnud seest minna. Wiimaks tulnud õpetaja koer sinna; see peletanud oma haukumisega krati minema.

Kratt ei wea mitte üksi warandust kokku, waid warjab seda ka warga eest, tulgu inimene warastama ehk wõera peremehe kratt. Korra läinud kaks naist krati peremehe juurde wargile. Kohe tulnud kratt kange tulega naeste kallale ja põletanud naeste juuksed ära. Suure hirmuga pääsnud naesed wiimaks põgenema. Teine kord läinud waras peremehe aita, kuhu kratt parajasti wilja toonud. Kratt löönud mehe silmad tuld täis ja kõrwetanud nii ära, et mees enam iialgi pole hästi näinud. Krati peremehel pole iialgi tarwis koera pidada; koera wõib waras ära petta, kratti aga mitte.

Krati peremees tarwitab kratti mõne korra ka nuhtlejaks. Kui sulane ei taha tööle tulla, saadab peremees krati teda karistama. Ülekohtuse mõisniku juurde saadetakse kratt asju purustama.

  1. Eibofolke, 374.