— 26 —
miisu, tont, lendwa, wedaja, õnnetooja, warakandja, jne.
Kõik neid nimesid pruugib meie rahwas, ilma et wahet teeks nende pruukimise wahel. Ja ka kirjanduses tarwitatakse neid nimesid läbi segamini, ehk küll mõnigi kirjanik nimede wahel wahet teha katsunud. Ma omalt poolt olen ka katset teinud selgust krati nimede labirinti saata; kui hästi see mull korda läinud, selle kohta ei wõi ma muidugi ise otsust anda.
Kõige pealt pian ma tähendama, et meil Skandinawia krati sõna asemel selge meie oma keeli sõna tulihänd on olemas. Olgu ka, et meie krati Skandinawlastelt oleme laenanud, wõime edespidi ometi wäga hästi ilma ta nime laenuta läbi saada. Sell põhjusel tahan eespool krati asemel ikka tulihänna nime tarwitada, nimelt seal, kus ma räägitawa waimu kohta ise seletust kirjutan. Kus aga lugija rahwa suust üles kirjutatud jutte leiab, seal ei arwanud ma kohaliseks oma kätt rahwaluule parandamiseks tööle panna, waid nimetatud juttudesse jäi niisamasugune Paabeli nimede segadus edasi walitsema, nagu see rahwa suus weel praegu wõimuse keppi oma käes hoiab.
III.
Tulihänna tegemine.
Nagu kõik nõidused ja ebausu tembud tawalisesti neljapäewa õhtul korda saadetakse, nii wal-
