99
Joa mõis oli sel ajal krahw Benckendorffi omandus. Maakoha lossi ümbruses, looduseilu poolest üks luulelisematest Eestimaal, oli krahw suurte kuludega aedniku-kunsti läbi moodsaks ilu-puiestikuks ümber muutnud. Puhtad liiwateed looklesiwad risti-põigiti läbi ilusa, lopsaka segametsa, hoolega arendatud lillepeenrad ja lehestikud ehtisiwad nägusamaid paikasid, sihwakad wibusillad wiisiwad üle jõe, mis all kaljuste kallaste wahel lähedal olewa mere poole wahutas; igal pool seisiwad pingid ja lauad puhkamiseks, kõrge kallasmaa kaljude wahelt imbuwatele hallikatele ja ojakestele oli kunstlikka takistusi tehtud, nii et wäikesed kosed tekkisiwad, mille wesi alamal päratu suurte, waagna moodu konnakarpide (muschlite) sisse kogus, et üle nende ääre edasi, wäikeste mäe-sillakeste alt läbi, suure jõe poole jooksta.
Kõige ilu kroon ja tipp oli muidugi kosk. Keila jõgi purtsab keset kena puiestikku, ilusa tornidega ehitatud lossi wastas, umbes kaheksateistkümne jala kõrguse joana üle paelademiku (glinti) ääre madalamate kihtide ning suurte raudkiwide peale. Kewadel ja sügisel, kui wett rohkem, on waade waljuste mühawa, kiwirahnude peal walgeks wahuks ja tolmuks muutuwa kose peale imekena. Jõe kõrged, rahnulised kiwikaldad, tumerohelise metsaga palistatud, ülendawad ainult luulelist loodusepilti.
Wäljasõitjate jaoks oliwad kohalises trahteris tarwilikud ruumid. Seal wõis puhata, süüa, juua, öömaja pidada ja tantsida. Magamiseks muretseti õlga ja õlekottisid — padjad ja waibad toodi enamiste kaasa.
Päike oli juba metsa ja mere taha wajunud, kui seltskond paigale jõudis, aga lääne-taewas õõgus weel sügaw ehapuna, mis metsa, wee ja kosewahu peale kulda ja purpurit maha heitis. Puud ja põesad oliwad weel enamiste haljad. Ainult siin ja seal, tumeda rohelise seas, seisis
