102
Silm nägi kaugemale üle kingu ja nõo. Kose waht oli walgem, metsa roheline helkjam. Ja elu, wirk, rõemus elu igal pool. Linnud siristasiwad põesastes, orawad hüppasiwad oksalt oksale ja jõel näis kiwidele rohkem jutustada olewat kui öösel. Raskemeelse ehapuna asemel kuldas naerataw koidupuna mere rohekas-halli pinda. Ning seal kerkis päike nagu õõguw tulekuul silmaringi serwa alt ülesse, pikki tuliseid jugasid wee ja maa peale tõmmates, kõike loitma pannes, mis tumeduses uinunud…
„Kas pole ilus, mamsel Bertha?“
„Wäga ilus, isand Lutz!“
Tummal kokkuleppimisel oliwad nad teistest natuke maha jäänud; nad seisiwad nii ligistikku üksteise kõrwal, et nende küünarnukid peaaegu kokku puutusiwad.
„Kahju, et seda ilu nii harwaste näha saab!“
„Wäga kahju, et seda nii harwaste näha saab!“
Isand Lutz ohkas.
Mamsel Bertha ohkas ka.
„Miks Teie ohkasite, isand Lutz?“
„Miks Teie ohkasite, mamsel Bertha?“
„Sellepärast, et — et seda ilu nii harwaste näha saab.“
„Mina ka sellesama pärast.“
Tumm waheaeg. Nad waatasiwad üksteise otsa ja naeratasiwad, kuna nad ise nii — kurwad oliwad, et „seda ilu nii harwaste näha saawad.“
„Isand Lutz, ei tea mis mamma peaks ütlema?“
„Ei tea tõeste, mis ta peaks ütlema.“
„Et meie ilma temata ära tulime.“
„Jah, et meie teda kaasa ei kutsunud.“
„Mina saan muidugi tõreleda.“
„Sellest oleks mul muidugi wäga kahju.“
„Soo?“
