Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/115

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

114

miseks paiguti liig wiletsal järjel. Kodanik tegi parajal määral tööd, wõttis parajal määral sisse, andis parajal määral wälja ja kogus parajal määral kapitali. Kaupmehe ja käsitöölise paremad kaubatarwitajad ja töötellijad oliwad mõisnikud. Just sel ajawiirul hakkas nende majandusline elu õilmitsema. Krundihinnad tõusiwad, sest et produktide hinnad kerkisiwad; „prii kontrahi“ peal elaw „wabastatud“ talupoeg oli odawaks tööjõuuks ja heaks rendimaksjaks; mõisniku kukkur paisus, ta wajadused rohkenesiwad, ja sellest sai niihästi kaupmees kui ka käsitööline kasu. Üks kui teine wõis õhtul, kui päewatöö lõpetatud, rahulise südamega sigari suhu pista ja restorani klaasi weini juurde wõi klubisse grogi- ja whisti-lauda minna.

Sigar ja wein, õlu ja kaardid on kodanikule hea ühendamise-kitt. Aga see kitt ei ühendanud mitte terwet kodaniku-seltskonda, waid ainult selle üksikuid liikisid. Muidu oli seisus seisusest weel rohkem eraldatud, kui praegu, nii hästi töös ja tegewuses, kui ka lõbus. See wahe ei tulnud mitte ainult kinnistes klubides nähtawale, waid ka awalikkudes joogimajades. Igal seisusel oma seltsid, igal seisusel oma kõrtsid. Aadelimees „Aktsia-klubis“, suurkaupmees „Mustapeades“, käsitööline „Kanutuses“. Literadid, kunstnikud, kõrgemad ohwitserid jagunesiwad, nii kudas nende tutwuskond oli, esimese ja teise klubi peale ära. Joogimajades seesama pilt. Läksiwad aadelimees ja literat Intelmanni juurde, siis pööras kaupmees Fahrenholtzi poole ning käsitööline leppis Hartmuthi ja Koffskiga.

Käsitööliste-klubi Kanutus sai aga sagedaste, harilikult hilistel öötundidel, ülematest seisustest kõrgeid külalisi. Need tuliwad kas Aktsia-klubist, naabrimajast Mustapeadest wõi mõnest weini-restoranist ja oliwad enamiste noored mõisnikud, wärwikandjad üliõpilased, suurte kaubaherrade