117
laulmas ja keeglid wiskamas. Kuid selle ime kordasaatjad polnud mitte tallinnlased, mitte baltlased, waid wäljamaa sakslased.
Tallinna mõlemas kõrgemas koolis, kubermangu-gümnasiumis ja doom-koolis, oliwad sel ajal enamiste wäljamaalased kooliõpetajateks. Neile ei meeldinud siinse seltskonna kinnine, seisuse-seinte ja kombe-wõrede läbi kuni narruseni wangistatud elu. Need otsisiwad omale lõbukohta, kus rohkem waba õhku walitseks, ja leidsiwad Köismäe alewist „Lombaka Konna.“ Weeremängu-seltsiks kokku astudes, käisiwad nad siin koos ja meelitasiwad aegamööda ka Tallinna paremaid kodanikka enestega kaasa. Nagu sel ajal, nii wõiksiwad wäljamaa sakslased ka praegu meie omadele seisuslist sallimist ja wabamat seltskondlikku läbikäimist õpetada.
Nagu mehed, nii oliwad muidugi ka naised seisuste järele üksteisest lahutatud. Mitte ainult, et aadeli-mehe ja literati abikaasad käsitöölise-perekonnaga läbi ei käinud — see oli iseenesest mõista — waid ka mõlemad ülemad seisused ei puutunud seltskondliselt palju kokku. „Toompea naisterahwa“ ja „alt-linna naisterahwa“ wahel oli oma kindel wahe. Kellel nime ees wäike „von“ puudus, kõrgematest auukraadidest rääkimata, see seisis alamal astmel kui „von’iga“ proua wõi preili, ning pidi ennast sagedaste ainult „emandaks“ ja „mamsliks“ kutsuda laskma.
Et aga mõlematel seisustel tarwiline iseteadwus oli, mis nii sagedaste kõrkuseks muutus, siis ei olnud õerumistest puudust. Üks tundis ennast teise läbi oma seisuslises wäärtuses alandatud ja oma auus haawatud olewat. Proua wõi preili „von“ ootas ja nõudis, et proua A. wõi preili B. (kui mitte „emand“ ja „mamsel“) teda enne teretaks; sedasama ootasiwad aga proua A. wõi preili B. proua wõi preili „vonilt“, kui wiimastel mitte just auuwäärt wanaduse poolest iseäralisi eesõigusi polnud. Ja nõnda mindi tereta-
