Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/119

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

118

mata üksteisest mööda — lugu, mis mõlemaid seisusi üksteisele muidugi mitte ligendada ei wõinud. Paruniproua püüdis, kui ta siiski mõne kodaniku-prouaga kokku puutus, temale tingimata märku anda, et nad mitte ühel pulgal ei seisa, et ta peale nime-kõrguse ka Prantsuse keele, wäljamaa reisidel omandatud laiema silmaringi ning kõrgete tutwuste poolest oma wastase üle lööb. Kodaniku-proua jälle katsus igal wiisil näidata, et ta paruni-prouat sugugi ei karda, ei häbene, ennast sugugi tema all ei tunne olewat. Üks kaebas siis paruni-proua kõrkuse, teine kodaniku-proua jämeduse ja upsakuse üle. Meeste juures hakkas niisugune wahe aega mööda kahanema, naiste juures kaswas ta weel.[1]

„Toompea naisterahwad“ ja „alt-linna naisterahwad“ puutusiwad paar korda aastas heategelistel ettewõtetel, kui ka kuberneri Johann von Grünewaldti pallipidudel kokku. Neid esiteleti küll üksteisele wiisakuse ja hea kombe tõttu, aga neid ühendada, seisust seisusele lähendada ei suutnud ka siin ükski wõim. Nad oliwad pidusaaliski täieste eraldatud ja silmitsesiwad üksteist ainult eemalt enam wõi wähem wastikute pilkude ja tundmustega.

Wahet sünnitas naisterahwaste wahel üleüldse weel naise- ja neiupõlw. Tanu oli suur ja kõrge auumärk. Naine tundis ennast neiust pea wõrt ülemale ulatawat. Muidugi waatas ta siis kahetsewa haledusega wõi kõrgi põlgamisega niisuguse ussikese peale maha, keda weel mees ta madalusest polnud üles upitanud, iseäranis, kui see waeneke mõni küpsema eaga piiga oli. Naise nimi oli püha, ilmpuutumata; neiu sai alles naisenime läbi täielise kaitse ja lugupidamise all elawaks isikuks. Pärast-lõunastel

  1. Ma olen siin mõnda mõtet Leopold von Pezoldi raamatust „Schattenrisse aus Revals Vergangenheit“ tarwitanud. See mees elas sel ajal ise Tallinnas ja tundis siis siinseid olusid hästi.