123
siis erakirjadest, et meie sõjawäel kange waenlasega tegemist on, kes ennast mitte üksnes lüüa ei lase, waid ka ise suudab lüüa. Wenemaa sõjawäeline wägewus keiser Nikolai ajal ning lääne-riikide nõrkus oliwad terwes riigis kindla usu soetanud, et Wene wäele keegi wastu ei suuda panna, ja olgu waenlasi ka kolm koos. Nagu sõjateated Krimmist tunnistasiwad, läks lugu teisiti, ning kindlale wõidujulgusele järgnes seda suurem argtus.
Sewastopol oli sügisest saadik ümber piiratud, mitmed lahingid waheldawa õnnega löödud. Et ümberpiiramine nii kaua kestis ja Wene wäe waprusest imejuttusid räägiti, iseäranis aga, et haigused walju talwe jooksul inglaste, prantslaste ja türklaste seas kohutawat häwituse-tööd tegiwad, siis loodeti kindlaste, et waenlane enne kewadet häbiga taganeb ja rahulipu üles tõmmab. Lootus ei läinud täide. Wisa waenlane kannatas kõik hädad-waewad wälja, muretses omale kewadeks suurel hulgal lisawäge ja leidis weel ühe kaaslase: Sardinia heitis tema kilda, ning läkitas mai-kuus ka 15,000 meest Krimmi. Juba weebruari-kuus algasiwad rasked wõitlused talwise waheaja järele uueste. Wenelased tikkusiwad türklaste kallale Eupatorias, saiwad aga paraku lüüa. Siis lendas sõnum Europa wägewama walitseja, keiser Nikolai I., surmast läbi riigi ja tegi kartlikud meeled weelgi argsemaks. Ning warsti järgnesiwad teated hirmsatest tormijooksudest ja weristest wõitlustest Sewastopoli all, milles wenelastel jällegi hiilgawad wõidud raskete õnnetustega käsi-käes käisiwad.
Tallinnas algas kewadel 1855 uus ja weel suurem põgenemise-kihin kui eelaastal. Inglise-Prantsuse laewastik ilmus jälle. Teda juhatas nüüd noorem ja agaram inglane, admiral Dundas. Ka Tallinnas ja selle ümbruses olew Wene wägi, 30,000 meest, oli uue ülemjuhataja saanud: kindral von Bergi ase-
