132
poole jalutada, kui talle mõned sõnad kõrwa puutusiwad, mis tema tähelpanemist äratasiwad. Mõni samm temast eemal, kolme mängiwa lapse juures, küsis nende hoidja käest keegi teed. Küsija nimetas seejuures tislermeister Wittelbachi nime. Lapsehoidja, wanadlane tusane tüdruk, kehitas õlasid ja näis kostwat, et ta seda meistrit ei tunne, wõi et ta ei tea, kus ta elab.
Mathias astus ligemale. Ta hakkas ju koju minema ja wõis siis wõera paigale wiia.
Teeküsija oli noor naisterahwas. Riiete järele arwates ei olnud ta linna-inimene, ei ka päris talutüdruk, waid midagi mõlemate wahelt. Ta ei kandnud pärga, waid sinist siidirätikut, mitte käiseid ega lühikest seelikut, waid halli pikka jakki kodus koetud riidest ja tähnilist sitsi-alust. Jalas oliwad tal Soome kingad, mille peal olew paks tolmukord märku andis, et noor tüdruk kaugemalt teelt tuleb; weel paremine tunnistas seda aga suurem kimp, mida ta käes kandis.
„Teie soowite tislermeister Wittelbachi juurde minna?“ küsis Lutz.
Tüdruk pööras küsija poole. Mathiase otsa waatasiwad kaks suurt, sinist silma ja nägu, mis oma rõõsa, õrna jumega nooremehe pilku köitis.
„Ja, aga ma ei tea, kus ta elab,“ wastas tütarlaps, kelle wanadust kõige rohkem kaheksateistkümne aasta peale wõis määrata.
„Seda wõin mina Teile juhatada. Tulge minuga ühes!“
Wõerast isandat tunnistades, wiiwitas neiuke weidi. Siis waatas ta nagu nõuu küsides lapsehoidja poole. Mathias pidi naeratama: sel tütarlapsel polnud kangema soo wastu nähtawalt suuremat usaldust.
„Mina olen meister Wittelbachi sell ja lähen praegu
