134
Niguliste uulitsast üles ja seisiwad paari minuti pärast Wittelbachi maja ees Rataskaewu uulitsal.
„Kas saksad kodus on?“ küsis teekäija weidi kartlikult, kui nad awarasse eeskotta astusiwad, millest jämedate, treitud postidega kulunud trepp teisele korrale wiis, kuna seinte ääres wana moodu, nikerdatud ustega suured kapid seisiwad ja nende kõrwal ja nurkades tarbepuud riita oliwad laotud.
„Kas nad praegu kodus on, seda ma mitte ei tea,“ wastas sell. „Aga Teie wõite julgeste sisse astuda, Tiinal ja Liisal on köögi kõrwal wäike tuba, nii et Teie meistriga ja tema emandaga kokku ei puutu, kui Te seda ei soowi.“
Ta läks eel trepist üles, tegi köögi-ukse lahti ja hüüdis walju healega sisse:
„Tiina, sulle tuleb wõeras! Katsu, et kohwi-katla tulele saad!“
Elatanud köögitüdruk luges walgeks küüritud köögilaua peal parajaste piiblit, sest tillukeses kambrikeses, köögi kõrwal, ehtis toatüdruk Liisa, noor mehe-tugewune inimene, ennast wäljaminemiseks riidesse. Selli äkilise hüüde peale kahmas Tiina prillid nina pealt maha. Tema nõrkuseks oli, et ta ennast nii elatanuks ei tahtnud pidada lasta, kui ta tõeste oli: iseäranis häbenes ta näidata, et ta juba prillidega peab lugema. Sel heal ajal tarwitasiwad weel ainult wanad inimesed silmaklaasisid; tegi seda keegi noorem, siis öeldi temast kahetsedes, ta olewat „wigane.“ Mis oleks Wittelbachi Tiina öelnud, kui oleks näinud, et meie päewil juba pisikesed koolilapsed prillisid kannawad!
Kui Mathias külalise tulekut teatanud ja wõera neiu köögi-uksest sisse lasknud, läks ta ise alla töökotta, et Berthale ta wiimse kirja peale wõimalikult pikka wastust kirjutada.
Töötuba oli inimestest tühi. Kõik töölised wiimase õpipoisini oliwad pühapäewast priiust ja suwiseid lõbusid
