141
Paruni wanem tütar oli ühele mõisnikule mehele saanud, noorem aga, kes juba ka mõrsja öeldi olewat, elas wanemate juures. R. mõisas walitses ja wiibis siis noor parun üsna üksina, ja ainult lühikeseks ajaks tuliwad isa, ema wõi õed talle külaliseks. Tartus oli ta paari aastat enam moodi kui teaduse pärast üliõpilase-elu maitsnud, siis isa juures põllul weidi ringi waadanud ning tänas nüüd wist südame põhjas Jumalat, et wana paruni haigus talle peremeheõigused mõne aasta waremine kätte toimetas, kui ta lootnud. Kuulu järele maitses ta, nagu noor, rikas parun sel ajal kunagi, elurõemusid ikka ääreni täidetud peekrist ning kosis ühte krahwipreilit naabrusest, kes talle peale rohke kaasaraha ka suure mõisa kaasa pidi tooma…
Siin kohal leidis wana Tiina jälle asja, käsi risti lüüa ja taewa poole waadates hüüda:
„Mõelge ometi, isand Lutz, ta patu-ori on ise peigmees! Noore krahwi-preili peigmees! Aga mis ta teeb! Kuulake aga!“
Noor parun oli kord miski asja pärast köstri juures käinud ja Leenat seal näinud. „Ta wahtis mu peale“ — tähendas neiu kena lapseliku häbenemisega — „nagu tahaks mind silmadega ära neelata.“ Köstri käest oli ta kohe järel pärinud, kes tütarlaps olewat ja kust ta pärit. „Minu wallast?“ hüüdnud ta. „Seda ma ei teadnudki! See on ju wäga hea!“
Mõne aja pärast tuleb Leena ema köstri juurde ja teatab, parun nõudwat tütarlast oma walda tagasi. Mis pagana lugu see olewat, et noored, terwed inimesed wäljas teeniwad, kuna oma herral töötegijatest puudus käes! Tüdruk olgu silmapilk kodus!
Köstri-emand wastu. Leena tulnud wana paruni loaga juba lapsena tema juurde, kaswanud siin üles, saa-
