143
orjata ei suutwat. Emale lubanud saks Hüübakaewu sauna elamiseks anda — üsna wäheste päewade eest — ja sealt pidada tütar mõisas herrale triikimas, pesu õmblemas ja kangrul abiks käima — rasket põllu- ja korratööd wõi muud sellesarnast temale ju peale ei pandawat. Parun teadwat wäga hästi, et Leena enam „prostoi“ talutüdruk ei ole, waid koolitatud mamsel, kellel Saksa keelgi suus. Niisugust inimest lihtlabaseks waimuks wõi pesutüdrukukski panna, olla ju helde südamega paruni meelest päris patt. Seda öelnud saks temale ise.
Talitaja sõnad läksiwad täide. Mõisa lähedal olewast saunast aeti waene wabadiku-perekond wälja ja pandi lesknaine tütrega sinna elama. Leena sai käsu, mõisa õmblema tulla, sest noorel parunil olewat uut pesu hädaste waja.
Warsti küllalt hakkas aga tütarlaps märkama, mis Gotthard von Riesenthali õige nõuu ja tahtmine oli. Leena töötas üksikus kambris, mõisa ülemisel korral, ja seal käis teda parun, kõike oma uhkust unustades, sagedaste waatamas. Ta kiitis kõige meelitawamate sõnadega Leenakese ilu ja tikkus talle iga päewaga ligemale. Tütarlapse südi tõrjumine näis talle ainult nalja tegewat ja teda weel enam taga erutawat, nii et ta kättki tema külge julges panna. Paruni tülitamised läksiwad wiimaks nii liiale, et Leena kodus emale seletas, ta ei minewat enam mingil tingimisel mõisa, tehtagu temaga, mis tahtes. Ja nii sündis.
Ema kutsuti paruni juurde. Mõisast tagasi tulles teadis see waesuse ja raske töö läbi mahamurtud inimene noorest saksast ainult head rääkida. Leena olewat rumal tüdruk, et ta paruni „naljatusi“ pahaks panna. Parun tahta temale ja ta wanale emale heldest südamest ainult head teha. Ta lubanud neile mõisa-aidast nii palju moona anda, et nad mureta wõiwad elada. Emalt ei nõuda ta
