Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/154

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

153

suust tunneb. „Ma tänan selle eest, niisuguse kõrwetuse käes põllul küürutada!“

„Ja weel kubja malka maitsta saada, kui nõrkuse pärast natuke kükitama jääd,“ lisab Lutz mõruda naeratamisega juurde.

„Mis pagana olud teil siin siis on!“ hüüab sakslane, keda iga ülekohus ja iga wastik asi ruttu ägedusesse ajab. „Keskaeg rusikaõiguse ja rööwrüütlitega on ju minu arust ammu möödas, wähemast meie maal.“

„Meie maal ka,“ wastab Lutz. „Mis meil sünnib, on kõik seaduslik, ka peksmine. Ja need on sinu kõrgest sündinud suguwennad, Huber, kes meil seadusi teewad.“

Huber tahab midagi wastata, aga sõna lämbub tal keele peale. Nad on pahemat kätt Toompea turu poole pööranud, et üle mäe Lühikese jala kaudu koju minna, kui korraga trummide wali põrin ja kroonu-muusika rõkkaw helin neid imestusega waikima ja wahtima sunnib. Mis sõjawäelist pidu siis täna kuberneri lossi ees peetakse? Lage plats kubiseb püssidega soldatitest, mustab muust rahwast. Üks wäeülem istub hobuse seljas. Käsuhüüded kajawad. Rong sigineb. Rong hakkab liikuma. Järel ja kõrwal palju korrata jooksjaid. Ärewus…

Lutz ja Huber tõttawad ligi, tungiwad jookswast rahwast läbi ja näewad, et sõjawägi mitte üksi rongi ei soeta, waid et ta oma keskel olewat suuremat inimesesalka ümber piirab. Nõnda wiidakse wangisid. Kes on need wangid? Miks on nende saatmiseks nii rohket sõjawäge waja? Miks põrisewad trummid ja hüüawad wiled?

Mis liiki inimesed wangid on, seda wõib Lutz oma silmaga näha, kui ta rongile küllalt ligidale tikkunud. Need on talupojad. Enamiste noored ja keskealised mehed, aga nende seas ka paar hallpead. Kaabud, kintspüksid, pastlad,