155
need inimesed hoopis tundmata saatusele wastu, wõi kui oleksiwad nad praegusesse olekusse hoopis ootamata kombel sattunud…
Korraga hakkab Mathias Lutz kramplikult seltsimehe käewarrest kinni. Ta jalg peatab. Ta silmad laienewad.
„Ma tunnen mõnda meest,“ sosistab ta seltsimehe poole. „Ma ei ole nende nägusid unustanud. See seal ja see seal ja weel üks — need on Anija talupojad. Ja seal kõnnib üks Kurisoo peremees. Need mehed näikse kõik sealt kihelkonnast olewat, kust mina pärit olen, kus ma üles kaswasin.“
„Siis püüa neile weel ligemale tikkuda ja küsi, mis nad on teinud!“ ütleb Huber.
Mathias teeb seda juba isegi. Ta rüseleb rahwast, keda kitsas, kahe kõrge müüri läbi piiratud tee kokku liidab, pool wägiwaldselt läbi ning tükib wangidele nii lähedale, et teda üks soldat püssipäraga jälle kõrwale müskab. Aga noormees on küllalt ligidale peasenud, et talupoegade seas weel ühte nägu ära tunda. See pikk, kuiwetanud mees seal, wimmas kuklaga, lõdwalt maharippuwate kätega, tuhmilt wahtiwate wesihallide silmadega ja wedawa, lonkiwa käiguga — kes see on? Kas see pole — — Mathias jookseb lähemale soldatile peaaegu selga seda meest tunnistades; ta wahib aineti tema peale; ta näo peal kujuneb tundmus, kui arwaks ta ennast und nägewat — — kas see mees pole tema isa, Konna talu peremees Jaak Luts?
Ta ei wõi eksida. Tunneb ta wõeraid mehi, siis peab ta seda ammugi tundma.
„Mis sul on?“ küsib Huber, kes talle suure waewaga järele jõudnud. „Sa näitad ju niisama ehmatanud olema, nagu need wangid seal. Mis on juhtunud?“
