172
oigawad kaeblikult. Mõnedel jooksewad pisarad üle põskede. Teised toetawad aia najale ja wahiwad tuhmilt oma ette maha. Kaks, kolm meest on sinna jäänud, kuhu neid wisati — keset teed, tolmu sisse. Ükski ei lausu sõna. Nad wahetawad ainult roidunud, surnud pilkusid üksteisega.
Mathias otsib isa. Leiabki wiimaks. Jaak Lutz toetab tee ääres rinnuli suure kiwi peale. Ta ei kuule ega näe midagi, ägab ainult tasakeste oma ette. Tema lähedal maas pikutab keegi teine mees ja hoiab mõlema käega pea ümbert kinni.
„Huber, jookse linna poole tagasi ja wilista woorimeest!“
„Sa tahad teda oma juurde wiia?“
„Ja. Nõnda ei wõi ma teda ometi pikale teele lasta minna!“
Huber paneb jookstes minema.
„Isa,“ ütleb Mathias ja paneb käe ta õlale.
Jaak waatab pikkamisi üles. Ta tunneb poja ära. Nõrk helkjas läige libiseb ta näo üle.
„Ma wiin su oma juurde ja pesen su haawu,“ lisab poeg juurde.
Jaak wastab midagi, aga see on ainult segane oigamine. Selle asemel waatab ta kindlamalt nooremehe otsa, ja ta tuimad, töntsid silmad täidawad endid suurte piiskadega. See kurb ja siiski nii õnnelik waade näib ütlema: „Jumalale tänu, siiski weel keegi, kellel kurja nõuu pole!“
Huber on kahehobuse-woorimehega warsti paigal.
Kui Mathias isa tugewal käel jalule aidanud ja teda wankri poole hakkab wiima, langeb Jaagu silm kummuli maas olewa seltsimehe peale.
„Mait,“ ütleb ta, „wii Mikk koa siit ära! Ta sai rohkem kui mina — ja meie tulime seltsis…“
