173
Konrad Huber ei saa ainumast Eesti keeli sõnast aru ja mõistab siiski, mis Mathiase isa ütleb.
„Tubli seltsimees sinu wana!“ hüüab ta, asub maasolija piha ümbert kinni, tõstab ta üles ja aitab troskale, kuna Lutz sedasama oma isaga teeb.
Et haawatute walu mitte rohkendada, sõidetakse sammu linna poole ja Mathias ei tülita neid küsimistega. Isa seltsimehe tunneb ta ära. See on Raudoja peremees Mikk Jalaka Anijalt, kelle tuttawat nägu ta juba Toompeal silmas. —
Teised õnnetumad maantee ääres puhkawad ja oigawad esiotsa weel. Siis hakkawad ka linna poole tagasi minema. Minemiseks ei wõi seda õieti nimetada. Nad longiwad, roniwad, roomawad. Ka ei lähe nad koos, mitte wäikestes salkadeski — seda nad ei julge — waid ükshaawal, mees ja tüki maa takka jälle mees. Nad ei usalda ka suuremaid ja elawamaid uulitsaid mööda oma hobuseid otsima minna, nad poewad nagu kurjategijad läbi kitsaste tänawate, mööda nurgataguseid ja aja-ääri enda korterite poole…
Ja need nülitud inimesed wõtawad weel täna pika tee koju poole ette! Rohkem kui kolmkümmendwiis wersta niisuguste haawadega sõita, põrutust ja wintsutust kannatada, üksnes kummuli wankris lamada!
Nende hobused ise peawad teadma, kus kodu on — ohjahoidjaid seekord ei ole.
Ja kui siis niisugune wanker hilja öösel talu wärawasse jõuab, ei ole keegi, kes wärawat lahti teeb. Haawad on teel kangeks paatunud, liikmed halwatud. Iga liigutamine teeb põrgu-walu. Wäraw jääb kinni ja peremees oigab wankril, kuni päikese-tõusu ajal naine, tütar, poeg wõi sulane wälja tuleb.
