184
suutnud asju harutada, ning kuberimangu-walitsuse teiste liikmete seas polnud ka kedagi, kellel see keel selge oleks olnud. Juhtus nüüd, et endine walitsuse-nõuunik herra von Schwebs, kes hiljuti Riiga kohtunikuks oli nimetatud, weel mitte oma uue ameti peale polnud läinud. See mees kõneles ladusaste Eesti keelt ja oli ka maa-oludega hästi tuttaw. Walitsuse-nõuunik von Schwebs, sel puhul ainus sünnis asjaajaja, kutsuti siis terwet asjaharutamist talupoegadega juhatama. Ta wõis oma ülesandest seda paremine jagu saada, et ta loomuse poolest wali, kõwa, kindel ja agar oli; ta oli ametnikkude seas kui edasipüüdja, walitsusehimuline ja kõrk mees tullaw.
Ta saatiski oma ülesande sakste mõttes hiilgawalt täide.
Kui Anija peremehed talitajalt käsu saanud, kõik Toompeale minna, otsisiwad nad mehed ruttu kokku ja läksiwad teele. Need mehed, kes shandarmide ülema juurest tuliwad, teatasiwad, ooberst Gresser öelnud neile lõpuks weel: „Kui teie käsi pahaste hakkab käima, siis saatke mulle kellegiga teatust.“ Ta hea mees ei aimanud, et meeste käsi warsti nii pahaste käis, et neil wõimata oli kedagi abi järele läkitada. Toompeal lasti mehed lossi hoowi, kus nad kaks tundi pidiwad ootama. Siis kutsuti nad kuberneri kantseleisse, mille ukse ees püssiga soldat wahil seisis. Kui kõik sees oliwad, keerati uks lukku. Pika laua ääres istusiwad kuus wõi seitse herrat, nende seas abikuberner Rosen, walitsuse-nõuunik von Schwebs ja Anija parun Ungern-Sternberg, kes pärast ka oma talupoegade nuhtlemist Wene turul pealt waatas.
Herra von Schwebs, ülekuulamise juhataja, silmitses mehi natuke aega waikides, siis põrutas äkitselt:
„Teie olete wastuhakkajad! Teie olete oma woliga
