185
mõisa tööd seisma jätnud ja linna tulnud kaebama. Teie tahate mässu teha!… Kus on Willem Känd?“
Willem astus ette. Tal läikisiwad kuue külles wasknööbid, nagu neid sel ajal pileti-soldatid kandsiwad.
„Kust sa need nööbid said?“ küsis kohtumõistja.
„Poest ostsin.“
„Teener, lõika nööbid maha!“
See sündis.
„Sina, Willem Känd, oled mässajate ninamees, rahwa ässitaja — sa saad kolmsada hoopi‘“ otsustas seepeale ülekuulaja.
Mikk Jalakas kutsuti ette.
„Sina oled ka üks neist hakkajatest ja mässu nõuuandjatest! Saad sadawiiskümmend hoopi.“
Seesama otsus kuulutati Jüri Aguraiujale. Siis järgnes Ants Reha. See wastas küsimiste peale oma tömbi keelega weidi arusaamatalt.
„Kas sa paremine rääkida ei oska?“ hüüdis herra von Schwebs. „Sulle antakse ka sadawiiskümmend hoopi.
Teistele öeldi, nad olewat kõik ühesugused wastuhakkajad; neile olla igaühele sada hoopi määratud.
Peremees Ants Kentmann oli ennast weidike ühe kantselei-kapi najale toetanud. Temast mööda astudes puutus herra von Schwebs talupoja külge, kus juures ta müts lähedal olewa laua pealt maha kukkus.
„Sa hakkad mind kiskuma‘“ hüüdis ametnik. „Saad ka sadawiiskümmend hoopi.“
Ülekuulajate iseäralise wiha tõmmas enda peale ka Känd, kes omale harjunud kombe järele siingi pühakirjast abi ja tuge otsis. Kui ta nägi, et uue seaduse „kätteandmisest“ wõi seletamisest juttugi ei tehtud, waid et selle wastu mehed, kes alandliku palwega, pealegi mõisniku soowil ning talitaja
