190
käis. Neist oliwad mitmed peksmist pealt näinud, teised sündmusega selsamal päewal tuttawaks saanud. Asi lagunes pealinna kõrgemates ringkondades laiale ning ulatas muidugi ka walitsuse tipus olewate isikute kõrwa. Tagajärjeks oli üleüldine meelepaha ja tõsine nurin Eestimaa rüütlite ning kohalise ülemuse wastu, mida kaotada siinsel rüütelkonnal ainult suure waewa ja pikema aja järele korda läks. Juba 22. dets. selsamal aastal astus Eestimaa tsiwil-kuberner Johann von Grünewald ametist ära ning tema asemele nimetati wiie päewa pärast keegi sõjaülem, kindralmajor Ulrich, kuberneriks. Linna-komandant parun von der Salza lahkus Tallinnast hiljem.
Isegi wäljamaale tungis sõnum Anija meeste peksmisest ja äratas suurt tähelpanemist. Meie Saksa soost wõimumehed ei leidnud oma endisel kodumaalgi kaitset ega wabandust, ehk olgu siis, et wanameelsetesse lehtedesse loo üle sõnumid juhiti, milles kõik asjad pea peale seati, nagu see Mahtra mässulooga wagas „Ristilehes“ sündis. —
Tallinna kodaniku-soost elanikkude seas walitsewa tuju üle annab järgmine lookene märku, mis aasta pärast peksmist sündis.[1]
Kolm noortmeest paremast kodaniku-seltskonnast oliwad merel purjepaadiga lõbusõidu teinud. Öö oli juba käes, kui nad linna tagasi jõudsiwad. Tee koju poole wiis neid üle Toompea, linna-komandandi korterist, praegusest Kaarli kirikumajast mööda. Merel oliwad nad wist kaasawõetud punschi weidi ohtraste maitsnud, mis nende julgusest selgub, sest korraga hüüab üks neist: „Poisid, täna on talupoegade
- ↑ Mulle ühe selleaegse kõrgema ametniku poolt lahkeste kätte läkitatud. Nim. rahwasõber ise on jutukeses see tegelane, kes Haapsalusse keisri juurde reisis oma noorele sugulasele karistuse kergendust paluma.
