195
wälja pigistas: Meie tulime seltsis — meie oleme seltsimehed — ühesugused kannatajad — meid ühendab ühesugune häda, meid pitsitab üks ja seesama wastane — seepärast hoiame kokku ja aitame üksteist!… Ja see noor tütarlaps neelas raudsel tahtmisel loomuliku häbi halasti meheihu eest, loomuliku jälkuse hirmsate haawade eest alla ja aitas — aitas wõhiwõeraid inimesi… Mait Luts tundis, nad oliwad seltsimehed — see noor tüdruk, Konna Jaak ja tema ise…
See aga, kes õnnetumaid nähes pakku pani, kes wihase wõerastusega küsis, miks need siia toodud — — see, kelle kohta Konrad Huber kibeda pilkamisega öelnud, et ta halastajaks õeks ei kõlba — — kes see oli?
Lutz pööras ruttu teise külje, peitis pea padja sisse, püüdis wägise magama uinuda… See läks tal aga alles pool tundi enne ülestõusmise-aega korda. —
Päewa jooksul sai ta Berthalt Liisa kaudu sala-kirja. Neiu tahtis temaga õhtul kokku saada. Paigaks oli Peetri maja esine Kadrintalis määratud. Mamsel Bertha läks pärast lõunat sõpradele ja sugulastele tagasituleku-wisiti tegema: nii wõis ta tunnikese ka oma armsama jaoks ära petta.
Nad leidsiwad endid walitud kohal, ja kohe algas nõuupidamine uuendatawa wõitluse üle.
Bertha oli pealinnast muidugi niisama „õnnetumalt“ tagasi tulnud, nagu ta sinna läinud. Seeüle ei tahtnud ta wanemaid esimesest päewast peale kahewahele jätta. Ta kometimäng pidi edasi kestma, pealegi mõjuwamal kujul. Ta tahtis jälle nälgida, jälle uneta olla, jälle aknast wälja wahtida ja õhata, jälle punaste silmadega ümber hulkuda. Ta naeris seejuures ja surus kirglikult kallima kätt.
Kallim aga oli mõttes ja nokutas ainult tummalt peaga.
Aga ka temale tehti tüsedam taktika kohuseks.
