199
— Mathias Lutzile rohkem. Teised sellid on kerged lipitsejad, Mathias mitte. Seks on ta liig tõsine, liig kaine, liig külmawereline.“
„Aga kui ta seda on — mis, pagana pihta, leiad sa siis tema pilkudest?“
„Ja, waata, kui niisugune inimene armastab, siis armastab ta tõeste. Ta ei mängi. Ta pole liblikas, kes ühe õilme pealt teise peale lendab.“
„Kuule, Sanna, missugusest romanist sa selle luulelise lause oled pähe õppinud?“ naeris meister, ennast jalgade peal õõtsutades.
„See on kogutud elutarkus,“ wastas emand pahaselt. „Ma ei saa ülepea aru, kuidas sa nii tõsiste asjade üle, nagu sinu lapse õnn on, wõid odawat nalja heita.“
„Siis seleta mulle ometi ära, mis sa oma nähtustest wõi arwamistest õieti järeldad! Sa loed Mathiase pilkudest wälja, et ta liblikas pole —“
„Ma loen tema pilkudest wälja, et ta selle tütarlapse kohta midagi põues kannab,“ parandas emand.
„Hea küll, ta kannab Leena wastu midagi põues. Aga sa ütlesid ka, et ta liblikas pole, waid tõsine, kaine, külmawereline mees. Ja sel mehel on wõimalik, Georg Wittelbachi wäimeheks, meistriks, suure maja, hea äri ning ilusa ümarguse summakese omanikuks saada. Mathias Lutz poleks mitte tõsine, kaine ja külmawereline mees, kui ta kõik seda sileda näokese eest ära annaks, waid ta oleks liblikas. Ja ka mina arwan, et ta liblikas mitte ei ole. See on minu „kaine ja külmawereline“ arwamine, ning seega on lood needsamad, mis nad oliwad.“
„Sa unustad armastuse ära, Georg! Armastus teeb imet!“
