Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/204

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

203

awamise üle mõtteid wahetanud, kui Wittelbach nii suud mööda ja pool naljatades küsis, kuda siis Mathiase meistriplaanidega lugu olewat, kas ta neist juba ka und nägewat?

„Maksab nüüd minusugusel niisuguste asjadega pead murda!“ püüdis Lutz weidi sunnitud naeratamisega kõrwale põigelda.

„Miks mitte? Säärane tubli ja hakkaja käsitööline, nagu Teie olete! Kui Mathias Lutzil meistri-mõtteid ei ole, kellel siis weel?“

„Mis need paljad mõtted aitawad, kui kõik muu puudub!“

„Raha wõi?“ päris Wittelbach. „See puudus ei wõi nii suur olla, olete ju kokkuhoidlik poiss. Ja kui Teil ka enesel poleks — ega raha ilmast otsas ole! Tubli mees leiab seda puru igalt poolt.“

„Rahaga olgu, kuda on. Aga eks Te mälesta, meister, et mu õige nimi Mait Luts on — Lutz ilma Saksa sabata,“ naeris sell.

„Noh, saba pärast leiduks juba nõuu,“ wastas Wittelbach, pealt-näha uuriwalt oma klaasi sisse wahtides. „Kosige mõni meistri-tütrekene ära, ja saba ongi Teil taga!“

Mathias nihutas ennast rahutumalt tooli peal ja heitis kiire, luurawa pilgu meistri poole. Nähtawalt ei saanud ta hästi aru, mida see mees õieti tahtis. Et kerget naljatooni alal hoida, kostis ta naeratades:

„Kosige — on kerge ütelda! Aga kes sabata Lutsule meistri-tütrekest annab?“

„Miks mitte!“

Lutz oli libeda peal! Need kaks nii ilmasüüta sõnakest tõmmasiwad ta kiilas-jääle. Mathiase ainus loomulik wastu-küsimus praegusel seisukorral wõis olla: „Kas näituseks Teie, meister Wittelbach, oma tütrekese mulle annak-