Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/208

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

207

„Ma loodangi, et see ainult nali oli,“ wastas sell, ja ta healest kuuldus nagu äritus.

Wittelbach aga astus tasakeste wilistades trepist üles. Sel ööl jäi Mathias wäga hilja magama. Meister Wittelbach oli ta unerahu rööwinud. Kuidas tuli see mees niisuguste mõtete peale? Mis oli Leena ja tema, Mathiase, wahel sündinud, et säärastele arwamistele wõidi maad anda? Mitte kõige wähemat! Et neiu Paju ilus, wiisakas, hea südamega tütarlaps oli, kes meeldida wõis, oli õige. Aga ta meeldis ju kõigile majas, mitte temale üksi, ja see paljas meeldimine ei wõinud ja niisugustele arwamistele, nagu meister ilmutanud, mõistlikku alust anda.

Noormees oli otse ehmatanud meistri põhjendamata leiduse üle. Meistri sõnad kandsiwad ta hingesse midagi, mis seal enne tundmata oli, paniwad kihama, mis enne sügawaste uinunud. Ta hakkas mõlema käega oma pea ümbert kinni ja küsis eneselt, mis see torm tema põues tähendab? Miks sattus ta niisuguse nalja üle, millega noori inimesi ikka nokitakse, nii suure ärewuse sisse? Kas ta ei olnud Bertha Wittelbachiga salaja kihlatud, kas ta polnud temale truudust tõotanud, kas ta ei tahtnud oma tõotust mehiselt pidada, kas ta ei wõidelnud temaga ühes tulewiku pärast, mis talle kõik rüppe pidi heitma, mida ta elult igatses — auu, rikkuse, lõbusa, mureta elu? Tohtis ta teelt selle eesmärgi poole mõtteski kõrwale astuda? Tohtis ta teise ja iseenese wastu mõtteski sõnamurdjaks, äraandjaks saada? Eks ta olnud mees, ja mitte poisike, mitte kerglane? Kas tal polnud kaine, kaaluw aru peas, mis talle nagu hele küünal kord jalge alla wõetud rada näitas?

„Tühi lori kõik!“ sosistas ta ja tõukas jalaga wihaselt wastu koiku otslauda. „Meister, kelm, tahtis mind