212
„Kas sa kleidi-riide proowid juba järele waatasid? Mul on pärast lõunat aega —“
„Sellega pole häda. Ma ei ole weel midagi walinud.“
„Kas sa ka uudist tead, Bertha? Heinrich Müller löönud eila õhtu oma noorikut. Riid majas! Juba nii wara riid ja tüli lahti! Kas ma ei öelnud kohe, et see abielu ialgi õnnelik ei saa olema! Niisugune toores, harimata inimene, nagu Müller! Jah, nüüd wõtaksiwad wanemad tütre tagasi, aga —“
„Mamma, see ei huwita mind sugugi,“ ütles Bertha tusase tüdimusega. „Ütle mulle parem, kui kaua see wõeras tüdruk weel meie majasse jääb?“
„Leena?“
„See nõnda-nimetatud õmbleja, kellel midagi õmmelda pole.“
„Kuidas? Leenal on ju igapäew tööd!“
„Mida wägise otsitakse!“
Ahaa, mõtles mamma, juba tuli takus! Kas ma ei märganud õieti!
„Aga, armas laps, sa tead ju, kuda lugu selle tütarlapsega on. Meie peame teda oma juures pelgus ega wõi seda ometi uulitsale wisata, kus ta politsei näppu sattuks.“
„Aga Teie jääte tema pärast ise wiimaks kimpu! Mis siis, kui papa jooksiku warjamise pärast paariks nädalaks kinni pandakse?“
Emand Wittelbachi sisemine inimene naeratas.
„Küllap papa teab, mida ta teeb,“ wastas ta waigistades, „Ta ei näi midagi kartwat. Ta ei warja ju kedagi kurjategijat, waid süüta inimest, keda taga kiusatakse.“
„Süüta inimest!“ hüüdis Bertha, ja ta nägu awaldas kaswawat ärewust. „Kust Teie wõite teada, et ta süüta on? On Teil kõige wähematki tunnistust tema süütause kohta?
