21
järele ülesande kallale, Hollandi tuulikut ehitada, mis sisemise ja wälimise wärgi poolest suurtele weskitele üheski asjas järele ei annaks. Mõte sai teoks. Maidu käte wahelt, ta pussi otsast, sündis pisukesel kujul ehitus, mis tiibadest kedrewarteni, koludest kiwideni ja wiimase kui rattakeseni täielik oli. Jah, Maidu weskis ei puudunud liikuwad inimesedki: puust mölder laotas püülikoti kallal käsa, puust sulane walas wilja kolusse. Hea tuulega käis weski ridwa otsas, et lust näha, ja kui ta just wilja ei jahwatanud, siis õerus ta ometi liiwa kõige peenemaks pühade-püüliks.
Suure uhkusega näitas Mait külalastele oma meistritööd ja hoidis teda nagu silmatera.
Imelik igatsus tekkis poisi hingesse, kui ta kord mõisaherra kirjutusetoas lauda ja kappi nägi, mida kõiksugu kentsakad nikerdused ehtisiwad. Seal oli koledaid loomi, kellele Mait nimegi ei osanud anda, loomi murdja-hammastega ja linnu tiibadega ning weidraid inimesi kala-kehadega ja maosabadega. Seal wahtisiwad imelikkude kaswude ja lehtede seest hirwitawad näod wälja, mõnel sarwed peas, mõnel suu laiale lahti. Ja kõik oli ainult puust tehtud, aga kui peeneste, kui puhtaste! Nii peent, puhast tööd polnud Mait weel kunagi teinud — ta pidi seda enesele kadedusega tunnistama. Ja ta põuest hoowas palaw soow: Oh, kui mina ka niisugust kappi ja lauda oskaksin teha!
Mõisa puusepalt kuulas ta warsti järele, kus seesugust toredat tööd tehtakse.
Linnas, kus mujal!
Aga kes õpetada seda tegema?
Meistrid muidugi.
Kas nad seda igaühele õpetada, kes aga soowiwad?
Ei, üksnes neile, keda nad omale õpipoisteks on wõt-
